Tegelikult ma ei teagi millest kirjutada. Päevad mööduvad nii kiiresti, et ei saagi aru, kui jälle nädal on läbi. Ilmad on ka soojaks läinud.
Koolis läheb nagu läheb, asju üritan kaasa kirjutada, kui õpetaja kirjutab tahvlile või siis kellegi teise vihikust. Aga aru ma eriti ikka ei saa mida õpetajad räägivad, sest nad räägivad nii kiiresti.
Teised alati tahavad, et ma midagi eesti keeles ütleks ja siis ma üritan leida midagi kerget aga jahm. Neile täiega meeldib, kui ma midagi bulgaaria keeles ütlen :)
See nädal jäin ma veits haigeks ka, nohu ja värgid. Aga see ju nii normaalne minu puhul.
Ükspäev, kui läksime kohvikusse, siis Boyana, Valq ja Ioanna läksid korraks kooli tagasi ning kui nad kohvikusse tagasi jõudsid, siis olid nad toonud mingeid pabereid. Stanislav otsustas teha paberlennuki ja teised ka ning edasi läks ikka suht sõjaks. Kõik hakkasid lennukeid loopima ja oli tunne nagu lennuväljale oleks sattunud. See oli nii naljakas.
 |
| Wassi ja mina |
 |
| Boyana ja mina |
 |
| Valq, Wassi ja mina |
Ma ei tea miks aga ma tahan seda ka öelda, et siin on neid inimesi kellel ei ole raha ja siis nende sõiduvahendiks on suur käru/kaarik (ma ei tea miks aga see sõna on nii imelik), mida veab hobune. Peamiselt on need mustlased. Eestis seda küll ette ei kujutaks. Aga neid on siin palju.
Päikest
Mari-Liis :)
Rumeenias on ka palju mustlasi, nad ongi põhiliselt rändrahvas, vanasti eesti ajal , enne sõda , olid eestis ka ja kui lapsed sõna ei kuulanud või pahandust tegid siis vanemad ütlesid et mustlased viivad su ära...
ReplyDelete