Intervjuu

Zdravei!
Mõtlesin, et panen oma intervjuu siia üles, et kõik saaksid lugeda, kes ei ole eestis või kellel ei ole seda lehte.

Milline on koolielu Bulgaarias?
Palju vabam kui Eestis, näiteks ei ole suurt tähtsust kas õpilane käib koolis või ei. Tunniajal tegeleb igaüks oma asjadega, kes õpib ja teeb tööd kaasa, kes magab või kuulab muusikat. Õpetajad käituvad ka palju vabamalt, näiteks närivad tunniajal nätsu. Tunniajal võib õpilane juua vett, mahla, seda teevad õpetajad samuti. Kui õpilased ostavad kooli puhvetist midagi ja tulevad sellega klassi, siis pakutakse seda ka õpetajale. Klassis on igal õpilasel oma number.
Siin on huvitav seegi, et mu tunnid algavad praegu kell 13.30 ja lõppevad 18.15 või 19.

Mida see number tähendab?
Kui õpetaja ütleb hindeid või kontrollib, kes on kohal, ütleb ta numbri, mitte nime. Minul numbrit ei ole, sest ma ei ole klassi raamatusse sisse kirjutatud. Aga kui õpilased teevad mingit testi või tööd, siis kirjutavad nad töö peale oma numbri ja nime.

Mitmendasse klassi Bulgaarias astusite?
Õpin 11. klassis ja meid on 26. Pühendun sellel aastal täielikult Bulgaariale. Seega jääb mul Eestis üks kooliaasta vahele, järgmisel aastal lähen Haljalas uuesti 11. klassi.

Mis keeles õppetöö käib? Kas õpite ka Bulgaaria keelt?
Koolis käib õppetöö ikka bulgaaria keeles. Muidugi on plaanis bulgaaria keel omandada, sest nii on lihtsam teistega suhelda ja koolis kaasa teha, pealegi ootab mind vahetusaasta lõpus eksam, mis on bulgaaria keeles. See sarnaneb vene keelega, päris sama siiski ei ole, kuid vahet on väga kerge teha.

Kuidas klassikaaslased teisse suhtuvad?
Klassis saan läbi peaaegu kõigiga. Probleem on selles, et osad õpilased ei oska inglise keelt, aga need kellega ma tihedamini läbi käin on väga toredad ja sõbralikud. Kui abi on vaja või ma millestki aru ei saa, siis ikka seletavad. Alguses olid nad väga uudishimulikud ja küsisid palju Eesti ja minu kohta.

Mis innustas teid vahetusõpilaseks minema?
Kõige rohkem see, et olen pärit väikesest Essu külast aga tavaliselt lähevad vahetusõpilaseks ikka õpilased suurtest linnadest. Olen lugenud mõned aastad teiste vahetusõpilaste blogisid ja koolis käidi meil ka sellest rääkimas. Tahtsin laiendada oma silmaringi, parandada keeleoskust, tutvuda teise riigi kultuuri ja kommetega.

Miks valisite Bulgaaria?
Bulgaaria ei olnud mu esimene valik. Esimene oli USA, kuhu ma kahjuks minna ei pääsenud. Oma unistuste riiki saamine on nagu võidujooks ajaga, sest "kes ees, see vahetusõpilane", nagu YFU ütleb. Lõpuks sai valitud Bulgaaria, peamiselt asukoha tõttu. Sellest riigist ei räägita ka väga palju telekas, raadios ja üldse on riigi kohta vähe infot, isegi internetis. Ühtlasi loodan, et paraneb mu vene keele oskus.

Missugune oli esimene emotsioon Bulgaariast?
Enne pealinna Sofiasse jõudmist oli mul silme ees pilt väga uhkest, ilusast ja uhkete hoonetega linnast. Tegelikult oli lennujaamast välja saades mu esimene mõte, kuhu ma sattunud olen. Majad olid lagunenud ja üldpilt ei olnud väga meeldiv, kuigi kesklinn on väga ilus ja hoolitsetud. Äärelinnas on ka mustlasi, kes sõidavad vankritega ringi.

Kui suur on teie nii-öelda kasupere, kus elate?
Host peres on mul ema, isa ja minuvanune õde ning samas majas elab ka vanaema. Mind on peres vastuvõetud väga hästi, Bulgaaria inimesed tunduvad kuidagi soojemad ja sõbralikumad. 
Enne praegusesse perre elama tulemist elasin keelelaagri peres, kui mul olid ema, isa ja minuvanused õde ja vend, kuna esimesel kuul oli mul keelelaager. Keelelaagris tutvusin Saksa ja Tai vahetusõpilastega. Ning just tänu oma toonasele host õele sain ma siia perre, sest praegune host õde on eelmise sõbranna.

Kas koduigatsus ka peale tuleb?
Alguses oli koduigatsus suurem, aga mida rohkem siin olen olnud, seda väiksemaks see jääb, kuigi jõulud on veel tulemas. Et suhtlen emaga päris tihti, siis ilmselt seetõttu pole koduigatsus nii suur.

Mida pärast kooli või nädalavahetustel ette võtate?
Pärast kooli läheme klassiõdede ja nende sõpradega lähedal asuvasse kohvikusse, kus on imeodav kohv. Nädalavahetustel käime diskodel, üksteisel külas, küpsetame, käime kinos, ühe klassiõe ema õpetas mulle isegi bulgaaria tantsu.
Siinsed noored ei pööra tähelepanu oma välimusele ega sellele, kas neil on viimase peal telefon, nad ei kanna geelküüsi ega kunstripsmeid. Muidugi leidub ka neid, kes seda teevad, aga rohkem kesklinnas, ja neile on pandud hüüdnimi "kifla".
Noored ei kasuta ka pangakaarti, mis on Eestis igal teisel noorel, sest siin ei ole paljudes poodides kaardimakse võimalust.

Kuidas vahetusõpilaseks minemine sujus, mida pidite eelnevalt tegema?
Päris alguses oli vaja ära täita online taotlus YFU lehel, seejärel oodata valimispäeva kutset ja käia valimispäeval. 
Ning kui positiivne vastus kätte saadud, tuli hakata dokumente täitma ja leping sõlmida. Sai ka sponsorkoolitusel käidud.
Bulgaariasse sõitsin lennukiga ja lausa kolmega, istusin Riias ja Viinis ümber. Ma polnud varem lennukiga lennanud, aga sain hakkama. 
Eks enne vahetusaastale minekut tuli ette ka raskusi, sest miski ei lähe kergelt.
Esiteks oli isa väga vastu, et minust vahetusõpilane saab ja ega see sponsorite leidminegi kerge ei olnud. Kui saadad umbes 100 või rohkem taotlust ära ja vastama vaevuvad vaid pooled, väga suur osa neistki negatiivse vastusega, teeb ikka meele kurvaks küll.
Aga ema ja sugulased toetasid mind ja minu unistust väga.

Kuidas senini vahetusõpilase kogemust hindate?
Olen väga rahul, et siin oma vahetusaasta veedan. Niisuguse kogemuse saab ainult üks kord elus ja seda ei ole võimalik võrrelda sellega, kui pead ise endale otsima kooli, elukoha ja kõik muu.
YFU on teinud kõik, et vahetusõpilasel oleks vajalik olemas. Kuigi olen siin olnud juba natuke üle kolme kuu, võin öelda, et ei kahetse oma valikut. Olen selle ajaga palju arenenud ja julgemaks saanud. Samuti on mu inglise keel tunduvalt paranenud, kuigi arvan, et arenguruumi veel on.
Kui kellelgi on vähegi tahtmis ja võimalust, siis soovitan kindlasti vahetusõpilaseks minna.

Intervjuu Virumaa Teatajas 13.12.2013
Päikest
Mari-Liis :)