Christmas in Bulgaria

Zdravei!
Ja nii kiiresti need jõulud tulid ja läksid. Naljakas oli see, et erilist jõulu tunnet küll ei olnud võib olla oli see sellepärast, et lund ei ole. Kui rääkida jõuludest lähemalt, siis...
24.12
Päeval tegi host ema veel viimaseid ettevalmistusi õhtuks, palju erinevaid toite, siin on nii, et laual peab olema kindel arv erinevaid asju 7-8 ma ei mäleta enam aga kuna oleks liiga tülikas teha palju erinevaid roogi, siis pannakse lauale pähkleid ja muid selliseid asju. 
Õhtust sõime meil ja host vanaema ning ta sõbranna olid ka siin. 
Siin on ka selline komme, et 24 on paast ehk liha ei sööda nagu taimetoit. Tehakse ka valget leiba, kuhu muidugi pannakse võid aga muna ja piima mitte. Sinna leiva sisse pannakse ka raha 1lev. 
Tegime host emaga kahte magustoitu. Üks oli selline tarretise moodi, kus on erinevad asjad sees nt: pähklid, apelsin jne. See mulle ei maitsenud, kuna see maitses nagu seep ma ei tea miks. Teine magustoit on nagu banitsa aga magus, põhikomponendiks on kõrvits sinna pannakse veel pähkleid, õunu, rosinaid. See oli väga hea. 
Õhtul saime kingitused ja see oli neist nii armas, et nad mulle ka tegid ja loomulikult olin mina see, kes ei jõudnud oma asjadega õigel ajal valmis.
Peale õhtusööki läksime Boniga tema sõbra juurde. Nalja sai seal ikka kõvasti.
25.12
Host ema hakkas juba varakult uuesti süüa tegema. 25 on bulgaarias jõulud ja kõik tervitavad "vesela koleda" ehk häid jõule. See päev oli meie menüüs ka liha ja jälle valge leib, kuhu sisse oli pandud ka valge juust,feta ma ei tea kuidas seda nimetada. Lõunaajal käisid meil külalised ja oli nagu jõulu lõuna või midagi sellist. Süüa sai jälle megalt vahepeal oli küll selline tunne, et noo enam ei jaksa ja siis öeldakse, et magustoitu ka ikka ja viisakusest ei ütle ju ära. Ma ei tea kas ma olen ainuke kellele see tarretise moodi asi ei maitse aga ju vist, sest kõik teised kiitsid.
Mulle on jäänud selline mulje, et kui on külalised, siis alati kutsutakse ka lapsed lauda ja vestlusest osa saama, kui eestis saadetakse pigem lapsed teise tuppa, et täiskasvanud saaksid omavahel rääkida. Ma ei tea kas on nii või mulle ainult tundub.
Õhtul andsin oma kingid ka perele ära, heh parem hilja, kui mitte kunagi. Õhtusöögist ei tahtnud ma midagi kuulda, kuna see lõuna oli juba piisav. Mingiaeg tuli Boni ka siia ja siis chillisime niisama, sõime seda valget leiba või noh seda, mis sellest järgi oli. 
Ning terve järgmise päeva ma lihtsalt ei teinud midagi :)

Jah, ma saatsin ka pakke.

Hmmm pole just päris mulle

Jah, ma saatsin kaarte.

Need sokid on nagu OMG :)

Kingitus host perelt :)

See oli alles algus.

Ja lõppu üks random pilt minust :)

Päikest 
Mari-Liis :)

Intervjuu

Zdravei!
Mõtlesin, et panen oma intervjuu siia üles, et kõik saaksid lugeda, kes ei ole eestis või kellel ei ole seda lehte.

Milline on koolielu Bulgaarias?
Palju vabam kui Eestis, näiteks ei ole suurt tähtsust kas õpilane käib koolis või ei. Tunniajal tegeleb igaüks oma asjadega, kes õpib ja teeb tööd kaasa, kes magab või kuulab muusikat. Õpetajad käituvad ka palju vabamalt, näiteks närivad tunniajal nätsu. Tunniajal võib õpilane juua vett, mahla, seda teevad õpetajad samuti. Kui õpilased ostavad kooli puhvetist midagi ja tulevad sellega klassi, siis pakutakse seda ka õpetajale. Klassis on igal õpilasel oma number.
Siin on huvitav seegi, et mu tunnid algavad praegu kell 13.30 ja lõppevad 18.15 või 19.

Mida see number tähendab?
Kui õpetaja ütleb hindeid või kontrollib, kes on kohal, ütleb ta numbri, mitte nime. Minul numbrit ei ole, sest ma ei ole klassi raamatusse sisse kirjutatud. Aga kui õpilased teevad mingit testi või tööd, siis kirjutavad nad töö peale oma numbri ja nime.

Mitmendasse klassi Bulgaarias astusite?
Õpin 11. klassis ja meid on 26. Pühendun sellel aastal täielikult Bulgaariale. Seega jääb mul Eestis üks kooliaasta vahele, järgmisel aastal lähen Haljalas uuesti 11. klassi.

Mis keeles õppetöö käib? Kas õpite ka Bulgaaria keelt?
Koolis käib õppetöö ikka bulgaaria keeles. Muidugi on plaanis bulgaaria keel omandada, sest nii on lihtsam teistega suhelda ja koolis kaasa teha, pealegi ootab mind vahetusaasta lõpus eksam, mis on bulgaaria keeles. See sarnaneb vene keelega, päris sama siiski ei ole, kuid vahet on väga kerge teha.

Kuidas klassikaaslased teisse suhtuvad?
Klassis saan läbi peaaegu kõigiga. Probleem on selles, et osad õpilased ei oska inglise keelt, aga need kellega ma tihedamini läbi käin on väga toredad ja sõbralikud. Kui abi on vaja või ma millestki aru ei saa, siis ikka seletavad. Alguses olid nad väga uudishimulikud ja küsisid palju Eesti ja minu kohta.

Mis innustas teid vahetusõpilaseks minema?
Kõige rohkem see, et olen pärit väikesest Essu külast aga tavaliselt lähevad vahetusõpilaseks ikka õpilased suurtest linnadest. Olen lugenud mõned aastad teiste vahetusõpilaste blogisid ja koolis käidi meil ka sellest rääkimas. Tahtsin laiendada oma silmaringi, parandada keeleoskust, tutvuda teise riigi kultuuri ja kommetega.

Miks valisite Bulgaaria?
Bulgaaria ei olnud mu esimene valik. Esimene oli USA, kuhu ma kahjuks minna ei pääsenud. Oma unistuste riiki saamine on nagu võidujooks ajaga, sest "kes ees, see vahetusõpilane", nagu YFU ütleb. Lõpuks sai valitud Bulgaaria, peamiselt asukoha tõttu. Sellest riigist ei räägita ka väga palju telekas, raadios ja üldse on riigi kohta vähe infot, isegi internetis. Ühtlasi loodan, et paraneb mu vene keele oskus.

Missugune oli esimene emotsioon Bulgaariast?
Enne pealinna Sofiasse jõudmist oli mul silme ees pilt väga uhkest, ilusast ja uhkete hoonetega linnast. Tegelikult oli lennujaamast välja saades mu esimene mõte, kuhu ma sattunud olen. Majad olid lagunenud ja üldpilt ei olnud väga meeldiv, kuigi kesklinn on väga ilus ja hoolitsetud. Äärelinnas on ka mustlasi, kes sõidavad vankritega ringi.

Kui suur on teie nii-öelda kasupere, kus elate?
Host peres on mul ema, isa ja minuvanune õde ning samas majas elab ka vanaema. Mind on peres vastuvõetud väga hästi, Bulgaaria inimesed tunduvad kuidagi soojemad ja sõbralikumad. 
Enne praegusesse perre elama tulemist elasin keelelaagri peres, kui mul olid ema, isa ja minuvanused õde ja vend, kuna esimesel kuul oli mul keelelaager. Keelelaagris tutvusin Saksa ja Tai vahetusõpilastega. Ning just tänu oma toonasele host õele sain ma siia perre, sest praegune host õde on eelmise sõbranna.

Kas koduigatsus ka peale tuleb?
Alguses oli koduigatsus suurem, aga mida rohkem siin olen olnud, seda väiksemaks see jääb, kuigi jõulud on veel tulemas. Et suhtlen emaga päris tihti, siis ilmselt seetõttu pole koduigatsus nii suur.

Mida pärast kooli või nädalavahetustel ette võtate?
Pärast kooli läheme klassiõdede ja nende sõpradega lähedal asuvasse kohvikusse, kus on imeodav kohv. Nädalavahetustel käime diskodel, üksteisel külas, küpsetame, käime kinos, ühe klassiõe ema õpetas mulle isegi bulgaaria tantsu.
Siinsed noored ei pööra tähelepanu oma välimusele ega sellele, kas neil on viimase peal telefon, nad ei kanna geelküüsi ega kunstripsmeid. Muidugi leidub ka neid, kes seda teevad, aga rohkem kesklinnas, ja neile on pandud hüüdnimi "kifla".
Noored ei kasuta ka pangakaarti, mis on Eestis igal teisel noorel, sest siin ei ole paljudes poodides kaardimakse võimalust.

Kuidas vahetusõpilaseks minemine sujus, mida pidite eelnevalt tegema?
Päris alguses oli vaja ära täita online taotlus YFU lehel, seejärel oodata valimispäeva kutset ja käia valimispäeval. 
Ning kui positiivne vastus kätte saadud, tuli hakata dokumente täitma ja leping sõlmida. Sai ka sponsorkoolitusel käidud.
Bulgaariasse sõitsin lennukiga ja lausa kolmega, istusin Riias ja Viinis ümber. Ma polnud varem lennukiga lennanud, aga sain hakkama. 
Eks enne vahetusaastale minekut tuli ette ka raskusi, sest miski ei lähe kergelt.
Esiteks oli isa väga vastu, et minust vahetusõpilane saab ja ega see sponsorite leidminegi kerge ei olnud. Kui saadad umbes 100 või rohkem taotlust ära ja vastama vaevuvad vaid pooled, väga suur osa neistki negatiivse vastusega, teeb ikka meele kurvaks küll.
Aga ema ja sugulased toetasid mind ja minu unistust väga.

Kuidas senini vahetusõpilase kogemust hindate?
Olen väga rahul, et siin oma vahetusaasta veedan. Niisuguse kogemuse saab ainult üks kord elus ja seda ei ole võimalik võrrelda sellega, kui pead ise endale otsima kooli, elukoha ja kõik muu.
YFU on teinud kõik, et vahetusõpilasel oleks vajalik olemas. Kuigi olen siin olnud juba natuke üle kolme kuu, võin öelda, et ei kahetse oma valikut. Olen selle ajaga palju arenenud ja julgemaks saanud. Samuti on mu inglise keel tunduvalt paranenud, kuigi arvan, et arenguruumi veel on.
Kui kellelgi on vähegi tahtmis ja võimalust, siis soovitan kindlasti vahetusõpilaseks minna.

Intervjuu Virumaa Teatajas 13.12.2013
Päikest
Mari-Liis :)

YFU christmas market and christmas party :)

Zdravei, mu kallid lugejad !
Eelnevalt rääkiks, siis niipalju, et neljapäeval käisin ma postkontoris ja panin oma pakid eesti poole teele. Ütleme, et posti teenus on siin suhteliselt kallis kuskil kahe 0.5 paki/kirja eest maksin ma 35 lev, mis on eurodes kuskil 17-19 eur. Aga jõulude ajal ju võib.
Reedel meil kooli ei olnud ma isegi täpselt ei tea miks aga jahm. 
Laupäeval oli meil YFUkatega koos üks päev. Ütlen kohe ära, et alguses ei olnud ma väga rõõmus kuna see toimus õues ja eelnevad ilmad olid suhteliselt külmad aga nüüd olen ma õnnelik, et ikka läksin sinna. Ärkasin kuskil pool 9 sättisin, käisin söömas ja pool 10 viis host ema mu YFU kontori juurde. Alguses olid seal ainud Iris ja Deni (tüdruk kes tahab järgmine aasta Saksamaale minna ja oli lihtsalt meil abis). Alguses me ei teadnud üldse mis toimuma hakkab aga meile seletati, et lähme jõulu laadale ja hakkame oma keeles inimestele õpetama kuidas on "häid jõule ja head uut aastat" ning peace, love ja understanding. Hiljem tulid sinna Teodora ja Thanatcha (ma polnud teda juba 3 kuud näinud) ning veel hiljem Yana ja Jennifer, kes on vabatahtlik Austraaliast. Jõime teed ja tegime plaane õhtuks. Sain ka teada, et minu kool sai scholarship'i kuna kogusime kõige rohkem pudelikorke imelik, et ma sellest enne ei teadnud ja ka seda, et jaanuaris tuleb siia üks poiss Brasiiliast?, kui ma õigesti mäletan.
Hiljem läksime sinna jõulu laadale. Õnneks ei olnud nii külm. Jõudsime sinna ja hakkasime oma "maja" üles seadma. Nalja sai palju, kuna meie plakat ei seisnud seina peal ja siis me pidime sinna koguaeg teipi juurde panema. Alguses väga inimesi ei olnud ja me otsustasime Deni ja Thanatchaga, et lähme teeme ringi ümber pargi ja küsisime "Искате ли да научите език за пет минути?". Alguses meil õnne ei olnud aga teine kord oli. Lõpuks meil ei olnud enam aega minna jalutama, kuna inimesed tundsid huvi mida me teeme ja läksid sellega kaasa oli ka väga ebaviisakaid inimesi ja see oli väga nõme. 
Inimestele pakkusime õppida tai, eesti, saksa, austraalia, kreeka ja võib olla oli midagi veel aga ma ei mäleta jah Jennifer õpetas neile kuidas öelda austraalia aksendiga "good day mate" või midagi sellist, mulle täiega meeldib ta aksent. Meil oli väga lõbus ja nalja sai palju. 
Seda ka, et kui inimesed olid nii öelda ära õppinud selle mida me neile ütlesime, siis andsime neile sellise tunnistuse, kus oli nende nimi ja keel mida nad õppisid. 
Kuskil kella 5 ajal hakkasime oma asju kokku pakkima ning läksime tagasi YFU kontorisse kus toimus YFU jõulupidu. Kõik olid väga näljased, siis hakkasime kohe sööma ja jäime teisi ootama. Brani tuli ka sinna ja Kalina, kes oli mu aasta alguse seminaril üks vabatahtlikest ja teisi ma väga ei teadnud. Väga kaua ma seal ei olnud, kuna host ema tuli mulle kuskil kell 7 järgi. Enne pidi ju ikka palju pilte teistega tegema. Väga tore õhtu oli ja tore oli Thanatchat näha ja teisi. Kahju, et Valeska ei saanud tulla. Varsti näeme jälle :)

See plakat, mis koguaeg alla tahtis kukkuda

Deni ja mina

Thanatcha making a food :)

Kalina ja mina

Mina ja Jennifer

Mina ja Teodora

Iris ja mina

Best picture :)

Päikest
Mari-Liis :)

4 months, Brani's birthday, Boni's tattoo

Zdravei!
Aeg on läinud ikka nii kiiresti. Neli kuud juba siin olnud, kuidas see üldse võimalik on. 
And that moment, kui avastad, et jõulud on järgmisel nädalal. Christmas, next week. It's so crazy. 
Eelmise nädala lõpus sain ka oma paki emmelt kätte. Õnneks ei olnud see nii raske, kui eelmine. Suurem osa selle paki sisust läheb jõulupakkidesse siin. Ise ma veel ei ole jõudnud pakke ja kirju posti panna (shame on me) aga loodame, et enne nädala lõppu ma sinna postkontorisse oma sammud sean. 
Naljakas on see, et need on esimesed jõulud mida ma ei veeda oma perega vaid teise pere ja nende traditsioonidega. Eelmine nädalavahetus hostvanemad kaunistasid meie kodu või noh meie elutoa ära ning koos kõigi nende tulede ja kaunistustega tekib ikka jõulu tunne küll. Kuuske meil kodus ei ole, kuna meil ei oleks selleks ruumi (meil on väike feik kuusk, tegelikult isegi 2). 
Meil on jõulukaunistused ka koolis ja peaaegu igas klassis on väike feik kuusk ja need rippuvad asjad ja üldse peaaegu kogu kool on ära kaunistatud. Kui nüüd lumi ka tuleks oleks kõik perfectne. 
Eelmise nädala laupäeval käisime Boniga mu eelmise hostõe sünnipäeval. Ahjaa see päev oli nii öelda ka koolipäev. Sünnipäev oli lahe, rahvast oli palju, suuremat osa ma nendest ei teadnud aga mis sellest. Seda ka veel, et Boni tahtis teha endale tattood ja siis enne sünnipäeva käisime me siis seal salongis või mis koht see on. Tegelikult oli see ta teine tattoo juba. Alguses Boni arvan, et see on täiega valus aga lõpus ütles, et ei olnud. Me like it, she like it. Peale seda tekkis ka endal täiega tahtmine tattoo teha aga jahm.
Ning esmaspäeval ehk 16.12 sai mul siis neli kuud täis. How crazy is that. 

Postkontor, üks tore koht ikka.

Klassi jõulukuusk

Kodu jõulukuusk

Emme saatis pilte ja loomulikult tuli mul piparkoogi isu peale

Mulle lihtsalt niii meeldivad need tuled

Boni's tattoo

Ja minu intervjuu :)

Päikest
Mari-Liis :)

Plovdiv / Berkut Day 3

Zdravei!
Kolmas, viimane päev ehk pühapäev
Ärkasin kuskil 9 aeg ja läksin alla sööma. Peale söömist läksin meie tuppa ja oligi aeg hakata asju kokku panema. Asjad koos jäi üle veel hostvanemaid oodata. Jätsime teistega hüvasti ja läksime alla. Viisime asjad autosse ja hakkasime sõitma, kuskil enne 12. Enne veel kui kodupoole hakkasime sõitma käisime veel hostema sugulaste juures. Seal sai söödud ja väga palju. Koguaeg küsiti kas ma tahan veel aga kuna ma lihtsalt enam ei jõudnud oli mu vastus "ei". Olime seal kuskil paar tundi ja hakkasime koju sõitma. Väljas oli mega külm. Kuna ma olin eelmisest õhtust veel nii väsinud, siis ma pool teed magasin. Enne koju minekut käisime hostisa tööjuures kust võtsime hostema auto. Ma ei tea kas ma kirjutasin aga neil on seal üks koer, kuna ta on nii suur, et siin kodus oleks teda võimatu pidada on ta hostisa tööjuures. Ta oli nii armas. Hostema käis veel poes ja sõitsime koju. Ahjaa sealt sugulaste juurest saime veel kaasa mingeid kapsaid, õunu ja värke ning terve auto pakiruum oli neid täis. Ma vist rääkisin, et meil olnud sooja vett ja üldse oli külm aga koju tulles oli jälle niiöelda soe. Pakkisin asju lahti ja käisin vanaema juures söömas ja nii see õhtu lõppeski.
Tegelikult on mul ka üks plaan kuna ma tean, et palju peavad mu blogi tõlkima, siis mõtlesin et miks mitte teha videosid inglise keeles. Kirjutama ma ei hakkaks, kuna siis ei saaks keegi aru aga rääkida on kuidagi palju lihtsam. Aga see on veel plaan. Võibolla muudaks see kuidagi mu blogi paremaks, huvitavamaks. Kui arvate, et see oleks hea mõte, siis võite kirjutada nii ma tean kas tasub hakata neid tegema või mitte.

See vaade oli lihtsalt mega ilus

Christmas tree

Selline nägi ta väljast välja

Sõidu ajal tehtud aga need mäed on lihtsalt 

Päikest 
Mari-Liis :)

Plovdiv / Berkut Day 2

Zdravei!

Teine päev ehk siis laupäev.

Ärkasime hommikul varakult, käisime söömas ja oli plaan minna ujuma. Kuna see spa koht avati alles kell 10.30 oli meil ikka aega, oodates selgus, et osa rahvast läheb Plovdivi. Ning jäigi meie ujuma minek selleks korraks katki. Läksime ülesse, vahetasime riided ja alla. Ma isegi ei mäleta enam kaua ma ootasin seal aga ikka kaua. Lõpuks tuli hostema ja -isa ning hakkasime minema. Nende kaks sõpra tulid ka meie autoga. Sõit kestis umbes 30 minutit, hostema tahtis mulle näidata mingit vana teatrit, mis töötab aga ainult suve, aga nii kui me autost välja saime läksime sisse tagasi ja sõitsime teisele poole tunnelit/silda. Lõpuks selgus, et see on ka vale koht ja pidime kõndima veel mingi ringiga sinna. Ilm ei olnud just väga kiita, sest täiega külm oli ja tuul tahtis ära viia. Lõpuks me ikka jõudsime sinna, teater meenutas sellist vana amfiteatrit ja see vaade mis sealt ülevalt avanes oli ikka mega ilus (kindlasti soovitan sinna minna). Tagasi tee oli muidugi allamäge. Peatusime veel ühes kirikus, kus pilte ei tohtinud teha ja see müüa, kes küünlaid müüs, küsis hostemalt kas me oleme venemaalt hah ega tegelikult palju ju ei puudu. 
Tagasi tulles käisime veel söömas, kartulid selle valge juustuga (ma ei tea mis selle täpne nimetus eesti keeles on), seda oli liiga palju ja kuna hostemal oli mingi massaaž või midagi sellist läksime meie varem ära. Hotelli tagasi jõudes otsustasin, et käin siis ka seal spa osakonnas ära. Seal oli üks suur bassein, üks selline mullivanni moodi asi ja palju saunu, millest ainult 2-3 töötas. Naljakas oli see, et kui ma hakkasin ujuma minema ütles üks mees mulle, et vesi on külm aga minuarust oli see küll soojem kui meie ujulate need suured basseinid. Saunadest oleks küll rohkem oodanud aga see, mida meie kutsume soome saunaks oli normaalne. 
Peale seda tulin tuppa ära ja lihtsalt puhkasime. Õhtul jälle alla restorani sööma, seekord sai ikka jälle megalt söödud, tantsitud. Õhtu lõppes meie toas, hah kaarte mängides ja niisama, süüa sai jälle. 

Vaade meie rõdult

Puuviljad veel kasvasid, detsembris, sellise külmaga (mingit apelsinid vist kasvasid ka seal kuskil)

See vana teater, mis ehitati väga-väga ammu

Külma veega bassein

Panic button oli meil ka wc's

Shopska salat.

Päikest 
Mari-Liis :)